Pühapäev, 30. november 2014

Tere!

Kuu aega eelmisest postitusest jälle möödas, aeg on läinud nii ruttu ja pole aega ega jaksu kirjutada..Mulle on jälle ka kurtmas käidud, et ma pean rohkem kirjutama.
Mulle meeldib siin Austrias iga päevaga aina rohkem. Inimestega saan tuttavamaks, hostperega lähedasemaks ja vahetusõpilastega on nii hea koos olla, nad on asendamatud inimesed!
Viimases postituses kirjutasin, kuidas Halloween on tulekul ja loodan, et meeldib. Mulle meeldiski ja isegi väga, mitte kunagi varem pole ma enda mäletamist mööda seda tähtpäeva tähistanud. Enne Carolini, mu host õe ja tema sõbrannaga kokku saamist käisin oma esimesel sünnipäeval siin, see toimus Ameerika restoranis ja ma olin nii õnnelik, et mind kutsuti! Seal olid tüdrukud minu eelmisest klassist ja paar paremat sõpra ka. Peale seda suundusin Caroliniga kokku saama ja edasi läksime Viini. Pooled inimesed, kes linnas liikusid, olid kostüümides, kandsid näomaske ja maalinguid. Väga huvitav kogemus oli! Sandra oli olnud Marilyn Monroe, oi kuidas ma oleks tahtnud seda näha, aga see tobu ei teinud lasknud endast ühtegi pilti teha!
1 päev peale Halloweeni saime Sandra ja Caroliniga Viinis jälle kokku, käisime paari vahetusõpilasega Viinis ringi ja hiljem läksime kolmekesi running Sushit sööma. 7.80 eurot ja söö palju jaksad! Hea koht siin kallis Austrias. Õhtul sõitsime Caroliniga Taani poisi Frederiku poole, kus olid veel mõned vahetusõpilased. Seal oli mõnus nagu ikka ja öösel pidin koju minema. Jätsin Caroliniga hüvasti ja sõitsin koju.
Järgmiseid paari nädalat ma väga ei mäleta, käisin ikka koolis. Seal pingis on jube raske istuda! Mitte midagi sel ajal veel aru ei saanud ja siis oli eriti raske, silm vajub kogu aeg kinni, mitte millelegi keskenduda ei suuda. Ainuke mõte mis peas ringi jookseb, on voodi - oma voodi. Isegi ei pea olema oma voodi... lihtsalt voodi, kuhu saaks rahus magama heita. Aga ei, korraga heliseb vahetunni kell, mis selles koolis on see vastik, jube, valjult tirisev kell. Pole muud teha, kui järgmist tundi oodata.
2 nädalat peale Halloweeni käisime Võsaste Sandraga matkamas. Temal tuli idee ja astusime peaaegu, et suvalise rongi peale, sõitsime u pool tundi Viinist välja ja leidsime mäe kuhu otsa ronida. Mu mälu ei suuda ka meenutada, mis linn või küla see oli. Igaljuhul oli see väike ja armas koht. Üles saamisega oli raskusi, iga viienda sammu järel oli oht alla libiseda just vihmast märjaks ja libedaks saanud pori tõttu. Lõpuks pooleteise tunni pärast peaaegu tippu jõudnud, avastasime mäe otsast ainult ühe elektriposti - suur pettumus! Algul vähemalt. Taipasime, et success is a journey, not a destination :p. Pannud pakid maha, istunud maha Sandra kilejopele, võtsime välja oma söögiraasud. Minul oli Billa toidupoest ostetud poe võileivad, temal aga 5 puuvilja batooni(Usun, et tahtsite teada).
Hakanud hämaramaks minema, hakkasime alla kiirustama, sest teekond oli tund aega. Lõpuks täiesti pime, hakkasime peaaegu, et kartusest patriootlikult Eesti laule laulma, isegi kahe häälselt.Nii hea tunne olii! Laulsime nii vanu, kui ka uusi. Enamasti umbes Saaremaa valssi või Rujat. Lõpuks rongile jõudnud, sõitsime koju ja peale seda on mälulünk jälle, mäletan ainult, et kodus oli peaaegu, et soe kana-nuudli supp potis :).
Natuke aega jälle ei mäleta ning siis 13-16 november ehk neljapäevast pühapäevani toimus Klosterneuburgis(linnas, kus ma elan) Leopoldi Festival. Klosterneuburgi tekkimisel on pikk lugu ja põhitegelane selle juures oli Leopold. Kell on palju ja seda ma jutustada siin ei jaksa, aga tema järgi ka Leopoldi festival! Koolis ootasid kõik inimesed seda väga palju. Sellest üritusest räägiti 2 nädalat ette iga päev sellest. Kokku tuli palju-palju inimesi Klosterneuburgist ja paljud ka Viinist. Üles pandi lõbustuspark, mille minu jaoks populaarseimaks atraktsiooniks sai Autotroom. Sinna kulus mu enamus raha. Saatanast. 2.50 eurot üks sõit mille kestuses saad sa mõned korrad teisi rammida ja siis juba läbi. Aga kui on sõltuvust tekitav, siis pole kahjuks midagi teha. Me Alinaga käisime seal iga päev, sest kui toimub üks kord aastas ja mina võibolla rohkem seda külastada ei saa, siis tuli sellest nädalalõpust viimast võtta. Kuigi ma siiski teen kõik, et sinna jälle minna! See ei olegi nii uhke ja suur üritus, aga mulle väga meeldis ikkagi. 2 päeva käis ka Sandra siin ja olime koos, sõitsime autotroomil koos ja jõime punchi, mis on Austrias väga kuulus jõulu jook. Peaaegu nagu Glögi.
Järgmist nädalat ja selle lõppu jälle ei mäleta, aga ju käisin koolis ja nädala lõpp olin kodus või midagi sellist.
20 november avati Viinis esimene Dunkin Donuts ja pidime ennast Sandraga sinna kohale vedama. Algul oli järjekord umbes pool tundi võibolla. Ei jaksanud oodata, läksime istusime soojas kusagil ja hiljem läksime tagasi, siis oli 2 minutit ootamist, ostud tehtud ja koju minek. Need donutsid on ikka jube head! Kõik peavad proovima!
Järgmine päev ehk reedel sain peale Saksa kursust Heglega Viinis kokku, läksime sinna samasse running sushisse sööma, paar tundi vestelnud, pidi ta koju minema. Mina ekslesin aga üksi 5% telefoni akuga mööda Viini ringi. Keegi vahetusõpilastest vastu ei võtnud. Peale poolt tundi otsimist leidsin nad üles ja suundusime Christmas Marketist kuhugi baari. See õhtu venis pikaks küll, aga väga tore oli ja nagu ma öelnud,  on vahetusõpilased asendamatud inimesed! Laupäeval käisime Alinaga kinos ja pühapäeval terve päev hostema ema juures. Väga mõnus ja tore, käisime kusagil restoranis ja hiljem sõime tema juures kooki. Mina läksin diivanile magama, sest ei suutnud saksa keelele mitte kuidagi keskenduda.
Nädal koolis ja trennis jälle möödunud, tuli praegune nädalavahetus. Reede õhtul jalutasime kella üheni öösel Alinaga Viinis ringi, mis oli nii mõnus ja ma armastan talvist Viini ikka väga. Kahjuks praegu on nii vihmased ilmad, aga varsti läheb külmemaks ja probably tuleb ka lumi maha!
Laupäeval läksin juuksurisse, Alina saatjaks kaasas. See on siin täpselt kolm korda kallim kui minul Eestis! Ulme. Hiljem saime paari tuttavaga kokku ja läksime kuhugi istuma. Eks see raske ole kui ise midagi rääkida ei saa, sest ei saa saksa keelest väga hästi aru. Ma olen üldiselt harjunud palju rääkima ja nüüd tunnen ennast kui väga vaikse ja argliku tüdrukuna :D.
Täna hommikul kell 9 läksime hostperega hommikust sööma Viini. Väga armas kohvik Schönbrunni lähedal. Söök oli väga hea ja klaveril mängiti rahulikku ja ilusat muusikat ka. Peale seda jalutasime Schönbrunni Christmas marketisse, veetsime seal poolteist tundi ja sõitsime edasi Rathausi jõuluturule. Seal saime kokku Hegle ja tema vahetusperega ning tiksusime seal 3 tundi. Istusime kõige pealt kohvikus, siis jõime punchi ning hiljem sõime büreesuppi. Nendega oli väga tore ja Heglega rääkisime eesti keele asemel ainult saksa ja inglise keeles.
See nädalavahetus oli väga tore ja siinne jõulumeeleolu on väga kõrgel juba! Lumi ka veel ja kõik on super. Kuigi igatsen oma perekonda ja sõpru Eestis juba väga, aga peaaegu 1/3 on juba oldud ja 7 kuud on veel minna. Noh, eks ma pean jälle lõpetuseks ütlema, et järgmise postituse üritan kiiremini kirjutada!

Ilusat esimest adventi!


                Vabandust, pildid on väga segamini, aga ma ei jaksa neid ümber paigutada!



























Neljapäev, 30. oktoober 2014

Hei!

Jälle peaaegu kuu möödas ja pole siia midagi kirja suutnud panna. Vabandusi on palju, iga päevaga koguneb uudiseid juurde ja kui liiga pikale venida selle uue postituse kirjutamisega, et ei viitsi või pole aega, siis kuu aega hiljem, ehk praegu on kõike üksikasjaliselt raske välja kirjutada. Minust pole ka kunagi erilisemat kirjutajat olnud, ehk siis üritan meenutada ja veidi kirjutada mis toimunud on, edaspidi üritan veidi tihedamalt ja sisukamalt kirjutada! Kuigi seda mõtlen ma iga kord, aga vähemalt on plaan olemas!
Alustan ehk kooliga. Ma olen ikka ränka vaeva pidanud nägema, et klassi sisse sulanduda. See probleem ei ole ainult minul vaid enamustel vahetusõpilastel Austrias. Siinsed noored on väga kinnised inimesed ja on väga ettevaatlikud uute inimeste suhtes, eriti vahetusõpilaste. Siiani on mu parimad sõbrad eelmises klassis, inglise keele klassis. Praeguses saksa keele klassis saan inimestega läbi küll ja saan normaalselt suheldud, aga otseselt sõpru või selliseid kellega väljas käiks, selles seltskonnas ei ole. Nojah pole hullu, mu eelmine klass see eest on ikka väga tore. Ma olen väga õnnelik, et esimesel nädalal pidin inglise keele klassis olema, teisiti ma ei teaks oma sõpru sealt.  Hästi saan läbi ka õe klassikaaslastega, kes on minust üks klass kõrgemal. Siin on ikka väga suur vahe 6 ja 7 klassi õpilaste vahel, mis tähendab Eestis 10 ja 11 klassi. 7 klassi õpilased on juba väga avatud ja sõbralikud. Paljud neist ise ka juba väljamaal õppinud ja võtavad väga soojalt enda kodumaal vahetusõpilasi vastu. Üldiselt on kool päris hea ja tunde pole palju, mis annab rohkem aega ringi käia ja uurida.
Pere ja asukohaga on mul väga vedanud. Vanemad on toetavad ja aktiivsed. Mulle meeldib väga ka siinne pere ja suguvõsa elu. Austrias hoolitakse oma sugulastest kordades rohkem. Vähemalt näidatakse siin seda palju välja. Üksteisel käiakse rohkem külas, helistatakse tihedalt ja tehakse rohkem tegevusi koos. Alinaga(õde) oleme väga palju koos. Paljud vahetusõpilased räägivad, et ei saa hostõdede- või vendadega absoluutselt läbi ja õrnalt on ka viha tunda. Minul õnneks nii ei ole, saame temaga väga hästi läbi ja kunagi koos igav ei hakka. Üks päev pidime minema Doonau äärde jalutama, mõtlesime läbi metsa minna, et lõigata, aga eksisime totaalselt ära ja ekslesime seal 45 minutit, välja jõudes olime 30 sekundi kaugusel kohast kust metsa sisse jalutasime:). Nädalavahetustel käime palju Viinis väljas. See on super linn, võib ka öelda, et see oli armastus esimesest silmapilgust! Vahepeal oktoobris saime ka vahetusõpilastega selles kaunis Austria pealinnas kokku. Käisime Australian pubis, jalutasime Viinis ringi ning hiljem leidsime mugava koha Stephanzplatsis. Nendega väljas käia on super kuna nemad ka Austrias uued ja kõigil enamvähem samad huvid. Kõige parem nendega see, et enamus jutt käib VEEL inglise keeles ja aru on kõigest saada. Muide see kurnab ja väsitab ikka tõesti väga kohutavalt, kui päevast päeva igal pool on ainult saksa keel, üritad kaasa mõelda ja mõndadest arusaadud sõnadest lauseid kokku panna.
Saksa keelega pean tõdema, et väga hästi ei lähe, kuigi 2 kuud oldud ka ja enne Austriasse tulekut sõnagi saksa keelt ei osanud,(noh väljaarvatud paar roppust eksole) siis sellekohta normaalselt, aga lootsin, et siin see keele õppimine läheb veidi leebemalt ikka, et kõik tuleb iseenesest! Aru saan ma juba, kui pere minuga räägib või küsimusi esitab. Vahest peavad nad kümme korda enne küsima, lõpuks kasvõi käte ja jalgadega kaasa aitama, aga nad ikkagi üritavad palju ja aitavad kaasa minu saksa keele õppimisele. Ma käin ka saksa keele kursustel 2 korda nädalas, kokku 3 tundi. Seda on ikka liiga vähe ja edasi liigume väga-väga aeglaselt. Kuulsin Sandralt, et temal kursus juba läbi, sest tal oli kuu aega ja 5 korda nädalas iga päev 3 tundi. Kuigi on see väga raske ja väsitav, tasub selline õppimine paremini ära. Järgmiste aasta vahetusõpilastele väike soovitus lihtsalt! Kui kursus vajalik peaks olema.
Perega oleme palju koos ja sõidame Viini läheduses ringi. Käime palju jalutamas ja restoranides või kohvikutes. Eelmisel nädalavahetusel jalutasime Schonbrunni lossi pargis ringi ja läksime loomaaeda. Õhtul sõitsime autoga kuhugi mäe tippu Klosterneuburgi lähedal ja vaatasime vaadet Viinile. See on tõesti väga ilus. Rohkem sõnu polegi vaja. See kolmapäev sõitsime hostema ja Alinaga Linzi, linna, mis on umbes kahe tunni kaugusel Viinist. Kuna ema käib seal ülikoolis õppimas, jalutasime kahekesi Alinaga 6 tundi lihtsalt ringi, käisime shoppamas ja kohvikutes istumas. Tänavatel mängisid muusikud ja vaikselt mängisid juba jõululaule. Kuigi lund ei olnud, oli terve aeg seal olles maksimaalne jõulu tunne peal. Väga armas linn ja meenutas veidike Tartut :).
Sai nüüd siia ümmargusem jutt kokku aetud ja kuigi enamus tegevusi ma siia välja ei kirjutanud, siis järgmine kord üritan juba rohkem. Üldiselt mulle siin väga meeldib ja ma olen nii õnnelik, mul oli võimalus tulla vahetusõpilaseks. See arendab ennast ikka väga palju.
Oki ja loodan, et väga olulist siia midagi vahele ei jäänud, kell on hilja ka 6 hommikul, ärkasin 4 üles õe toas, sest vaatasime õhtul filmi ja jäime mõlemad magama, nüüd peale seda pole mul und tulnudki, mõtlesin, et kirjutan oma blogi postituse siis lõpuks ära. Täna on ka Halloween ja plaane on nädalavahetuseks palju. Kallis Carolin tuleb kaa Viini täna!

Elu on ilus.



















Kolmapäev, 1. oktoober 2014

Heii!

Minu elu siin Austrias on päris tegevuste rohke ja lõbus olnud pärast viimast postitust. Kuigi praegu on mul vist mingi viirus ja ka pooled vahetusõpilased siin on haiged..
26-28 september toimus esimene seminar Austrias ja 29 september mu sünnipäev.
Enne seminari oli kõik päris tavaline, võib isegi öelda, et midagi põnevat ei toimunud. Pean aga ära mainima, et eelmisel nädalavahetusel saime Sandraga Viinis kokku, eesti keelt polnud silmast silma rääkinud kuu aega ehk siis sõnad ei tahtnud suust välja tulla ja tunne oli päris veider. Saime õega ka kokku ja pidime enamus ajast inglise keeles kõnelema. Vahepeal jäime Sandraga kahekesti, rääkisime ikka inglise keeles edasi ja poole vestluse ajal tuli meelde, et peaks siiski eesti keelt vestlema. Rääkisime veidi ka saksa keeles ja tuletasime vene keele sõnu meelde, ehk siis mul jooksis aju väga kokku, väsitab ikka ära küll nelja keelt korraga rääkida! (kuigi mul ei tulnud peaaegu, et meeldegi, kuidas on vene keeles minu nimi on..).
Niisiis, nädala pärast oli seminar ja eestlastega olime väga ootusärevil sellepärast. Reedel saime Sandraga Viini rongijaamas kokku ja sõitsime kahe rongiga Micheldorfi. Teisest rongist oleks peaaegu maha jäänud sest 10 minutit oli aega, et jõuda järgmisele rongile, aga me läksime vale gate'i juurde. Kohale jõudes olime esimesed. Järjest hakkasid inimesed tiksuma ja oli aeg asuda teele tuhande aasta vanusesse lossi mis asus kõrgel mäe otsas. Jalutasime üle tunni aja ning olime esimesed Võsaste Sandra ja ühe Taani poisiga! Kops oli aga nii koos.
Vahetusõpilased ja YFU vabatahtlikud on nii toredad ja avatud inimesed! See oli nii super kogemus ja järgmine seminar on jaanuaris, mida ei jõua isegi ära oodata! Kõiki eestlasi näha oli nii soe tunne, saime palju rääkida ja välismaalt tuli väga suure kuhjaga tutvusi juurde. Seda rõõmu ei oska kirjeldada mis seal oli. NIIIII SUPER :)
Üks päev peale seminari oli minu sünnipäev! See oli nii armas, käisime õhtul perega Viinis Schwedenplatzis restoranis söömas. Jalutasime Viinis ringi, jumaldan seda linna! Hiljem kodus sain kingitusi ja võisin avada ka paki Eestist, mille vanemad olid saatnud :).
Nüüd olen kahjuks haige ja loodan, et läheb ruttu paremaks! Sest nädalavahetuseks on nii mitmeid plaane ja saame ka vahetusõpilastega kokku, ootan nii väga, sest armastan neid inimesi tohutult.
Muud ei olegi ja näitan ka pilte.

Kallid-paid Eestisse ja igatsen Teid väga.

 
                                           Kõndisime mäest üles ja tee ääres silt Eesti lipuga!



                                                                        Ossi kükk ftw :)

                                           





                                     Jätsime Eestlastega endast mälestuse ka ikka raamatusse

                                                                       sünnipäeeev
                                                          Restorani liftis enne pugimist