pühapäev, 30. november 2014

Tere!

Kuu aega eelmisest postitusest jälle möödas, aeg on läinud nii ruttu ja pole aega ega jaksu kirjutada..Mulle on jälle ka kurtmas käidud, et ma pean rohkem kirjutama.
Mulle meeldib siin Austrias iga päevaga aina rohkem. Inimestega saan tuttavamaks, hostperega lähedasemaks ja vahetusõpilastega on nii hea koos olla, nad on asendamatud inimesed!
Viimases postituses kirjutasin, kuidas Halloween on tulekul ja loodan, et meeldib. Mulle meeldiski ja isegi väga, mitte kunagi varem pole ma enda mäletamist mööda seda tähtpäeva tähistanud. Enne Carolini, mu host õe ja tema sõbrannaga kokku saamist käisin oma esimesel sünnipäeval siin, see toimus Ameerika restoranis ja ma olin nii õnnelik, et mind kutsuti! Seal olid tüdrukud minu eelmisest klassist ja paar paremat sõpra ka. Peale seda suundusin Caroliniga kokku saama ja edasi läksime Viini. Pooled inimesed, kes linnas liikusid, olid kostüümides, kandsid näomaske ja maalinguid. Väga huvitav kogemus oli! Sandra oli olnud Marilyn Monroe, oi kuidas ma oleks tahtnud seda näha, aga see tobu ei teinud lasknud endast ühtegi pilti teha!
1 päev peale Halloweeni saime Sandra ja Caroliniga Viinis jälle kokku, käisime paari vahetusõpilasega Viinis ringi ja hiljem läksime kolmekesi running Sushit sööma. 7.80 eurot ja söö palju jaksad! Hea koht siin kallis Austrias. Õhtul sõitsime Caroliniga Taani poisi Frederiku poole, kus olid veel mõned vahetusõpilased. Seal oli mõnus nagu ikka ja öösel pidin koju minema. Jätsin Caroliniga hüvasti ja sõitsin koju.
Järgmiseid paari nädalat ma väga ei mäleta, käisin ikka koolis. Seal pingis on jube raske istuda! Mitte midagi sel ajal veel aru ei saanud ja siis oli eriti raske, silm vajub kogu aeg kinni, mitte millelegi keskenduda ei suuda. Ainuke mõte mis peas ringi jookseb, on voodi - oma voodi. Isegi ei pea olema oma voodi... lihtsalt voodi, kuhu saaks rahus magama heita. Aga ei, korraga heliseb vahetunni kell, mis selles koolis on see vastik, jube, valjult tirisev kell. Pole muud teha, kui järgmist tundi oodata.
2 nädalat peale Halloweeni käisime Võsaste Sandraga matkamas. Temal tuli idee ja astusime peaaegu, et suvalise rongi peale, sõitsime u pool tundi Viinist välja ja leidsime mäe kuhu otsa ronida. Mu mälu ei suuda ka meenutada, mis linn või küla see oli. Igaljuhul oli see väike ja armas koht. Üles saamisega oli raskusi, iga viienda sammu järel oli oht alla libiseda just vihmast märjaks ja libedaks saanud pori tõttu. Lõpuks pooleteise tunni pärast peaaegu tippu jõudnud, avastasime mäe otsast ainult ühe elektriposti - suur pettumus! Algul vähemalt. Taipasime, et success is a journey, not a destination :p. Pannud pakid maha, istunud maha Sandra kilejopele, võtsime välja oma söögiraasud. Minul oli Billa toidupoest ostetud poe võileivad, temal aga 5 puuvilja batooni(Usun, et tahtsite teada).
Hakanud hämaramaks minema, hakkasime alla kiirustama, sest teekond oli tund aega. Lõpuks täiesti pime, hakkasime peaaegu, et kartusest patriootlikult Eesti laule laulma, isegi kahe häälselt.Nii hea tunne olii! Laulsime nii vanu, kui ka uusi. Enamasti umbes Saaremaa valssi või Rujat. Lõpuks rongile jõudnud, sõitsime koju ja peale seda on mälulünk jälle, mäletan ainult, et kodus oli peaaegu, et soe kana-nuudli supp potis :).
Natuke aega jälle ei mäleta ning siis 13-16 november ehk neljapäevast pühapäevani toimus Klosterneuburgis(linnas, kus ma elan) Leopoldi Festival. Klosterneuburgi tekkimisel on pikk lugu ja põhitegelane selle juures oli Leopold. Kell on palju ja seda ma jutustada siin ei jaksa, aga tema järgi ka Leopoldi festival! Koolis ootasid kõik inimesed seda väga palju. Sellest üritusest räägiti 2 nädalat ette iga päev sellest. Kokku tuli palju-palju inimesi Klosterneuburgist ja paljud ka Viinist. Üles pandi lõbustuspark, mille minu jaoks populaarseimaks atraktsiooniks sai Autotroom. Sinna kulus mu enamus raha. Saatanast. 2.50 eurot üks sõit mille kestuses saad sa mõned korrad teisi rammida ja siis juba läbi. Aga kui on sõltuvust tekitav, siis pole kahjuks midagi teha. Me Alinaga käisime seal iga päev, sest kui toimub üks kord aastas ja mina võibolla rohkem seda külastada ei saa, siis tuli sellest nädalalõpust viimast võtta. Kuigi ma siiski teen kõik, et sinna jälle minna! See ei olegi nii uhke ja suur üritus, aga mulle väga meeldis ikkagi. 2 päeva käis ka Sandra siin ja olime koos, sõitsime autotroomil koos ja jõime punchi, mis on Austrias väga kuulus jõulu jook. Peaaegu nagu Glögi.
Järgmist nädalat ja selle lõppu jälle ei mäleta, aga ju käisin koolis ja nädala lõpp olin kodus või midagi sellist.
20 november avati Viinis esimene Dunkin Donuts ja pidime ennast Sandraga sinna kohale vedama. Algul oli järjekord umbes pool tundi võibolla. Ei jaksanud oodata, läksime istusime soojas kusagil ja hiljem läksime tagasi, siis oli 2 minutit ootamist, ostud tehtud ja koju minek. Need donutsid on ikka jube head! Kõik peavad proovima!
Järgmine päev ehk reedel sain peale Saksa kursust Heglega Viinis kokku, läksime sinna samasse running sushisse sööma, paar tundi vestelnud, pidi ta koju minema. Mina ekslesin aga üksi 5% telefoni akuga mööda Viini ringi. Keegi vahetusõpilastest vastu ei võtnud. Peale poolt tundi otsimist leidsin nad üles ja suundusime Christmas Marketist kuhugi baari. See õhtu venis pikaks küll, aga väga tore oli ja nagu ma öelnud,  on vahetusõpilased asendamatud inimesed! Laupäeval käisime Alinaga kinos ja pühapäeval terve päev hostema ema juures. Väga mõnus ja tore, käisime kusagil restoranis ja hiljem sõime tema juures kooki. Mina läksin diivanile magama, sest ei suutnud saksa keelele mitte kuidagi keskenduda.
Nädal koolis ja trennis jälle möödunud, tuli praegune nädalavahetus. Reede õhtul jalutasime kella üheni öösel Alinaga Viinis ringi, mis oli nii mõnus ja ma armastan talvist Viini ikka väga. Kahjuks praegu on nii vihmased ilmad, aga varsti läheb külmemaks ja probably tuleb ka lumi maha!
Laupäeval läksin juuksurisse, Alina saatjaks kaasas. See on siin täpselt kolm korda kallim kui minul Eestis! Ulme. Hiljem saime paari tuttavaga kokku ja läksime kuhugi istuma. Eks see raske ole kui ise midagi rääkida ei saa, sest ei saa saksa keelest väga hästi aru. Ma olen üldiselt harjunud palju rääkima ja nüüd tunnen ennast kui väga vaikse ja argliku tüdrukuna :D.
Täna hommikul kell 9 läksime hostperega hommikust sööma Viini. Väga armas kohvik Schönbrunni lähedal. Söök oli väga hea ja klaveril mängiti rahulikku ja ilusat muusikat ka. Peale seda jalutasime Schönbrunni Christmas marketisse, veetsime seal poolteist tundi ja sõitsime edasi Rathausi jõuluturule. Seal saime kokku Hegle ja tema vahetusperega ning tiksusime seal 3 tundi. Istusime kõige pealt kohvikus, siis jõime punchi ning hiljem sõime büreesuppi. Nendega oli väga tore ja Heglega rääkisime eesti keele asemel ainult saksa ja inglise keeles.
See nädalavahetus oli väga tore ja siinne jõulumeeleolu on väga kõrgel juba! Lumi ka veel ja kõik on super. Kuigi igatsen oma perekonda ja sõpru Eestis juba väga, aga peaaegu 1/3 on juba oldud ja 7 kuud on veel minna. Noh, eks ma pean jälle lõpetuseks ütlema, et järgmise postituse üritan kiiremini kirjutada!

Ilusat esimest adventi!


                Vabandust, pildid on väga segamini, aga ma ei jaksa neid ümber paigutada!