Pikalt ei jaksa, mul on juba meelest läinud mis ma teinud olen viimasel ajal.
Nuh... Austrias oli veebruari alguses nädalane suusavaheaeg, kus enamus mu tuttavaid, nii koolist kui ka vahetusõpilased, läksid kuhugi mägedesse suusatama. Meil hostperega oli muidugi ka plaan mägedesse minna, aga valisime hoopistükkis päikese kasuks. Lendasime 1. veebruaril Fuerteventurale (üks Kanaari saartest). Öösel kell pool 3 hakkasime kodust minema ja lennuk väljus minu mäletamist mööda kell 5. Lend kestis 4 tundi, a see tundus kui igavik, sest ma lendamist väga vihkan. Jap, lõpuks kohal, võtsime soojad riided ära, saime pagasid kätte ja väljusime lennujaamast. Palav tuul mis ustest väljudes puhkus, meenutas mulle nii oma kunagist Kreekasse jõudmist, ka mäletan seda tunnet, kui jaamast väljudes see soe-niiske õhk meid vastu võttis (Muide oma päris perega on ikka kõige-kõige parem reisida!!!). Kuskilt teatati meile, et me oleme viimased ja buss väljub mõne sekundi pärast. Panime jooksu, ei tea kuhu poole, busse oli nii palju. Lõpuks näeme bussijuhti, kes meile lehvitab. Lähedale jõudes naeratab meile rõõmsalt vastu ja lausub tervituseks: Hola!
Kohvrid pagasisse ära pandud, alustasime teekonda hotelli. Sõita oli umbes poolteist tundi. Kuna buss oli pooltühi, läksime meie tagumistele pinkidele ja saime kõvasti laiutada ning peaaegu terve tee magada. Lõpuks pani buss meid hotelli juures maha, me olime ainukesed kes sinna hotelli läksid ja võin julgelt öelda, et meil oli kõige ilusam hotell, vähemalt ma olin väga rahul nende valikuga.
Hostõde armus esimesel silmapilgul ühte hotelli töötajasse ära :D. Terve nädal pidin temaga kaasas käima ja töötajat otsima haha, oki. Ilm, aga meile esimesed kaks päeva väga ei naeratanud, oli pilvine ja tuuline. Sel ajal käisime lihtsalt ringi jalutamas või istusime hotellis. Hakkasime ka tuttavaid leidma ning järgmised päevad kuni reisi lõpuni olid kindlad kellaajad, mis ajal me võrkpalli mängima lähme ja millal jalgpalli.
Ühel päeval rentis hostisa auto ja tegime saarele peaaegu ringi ümber, läksime randu vaatama ning külastasime mingisugust vanalinna. Muidu ilusad kohad nägime ära, aga üldpildis mulle saar ei meeldinud. Rohelist pole mitte kusagil näha, igal pool ainult tolm ja kivid jne. Rohelist on pandud ainult turistide aladele.
See nädal aega läks päris kiirelt, järgmisel pühapäeval ehk 8. veebruaril sõitsime Viini tagasi.
Üks nädal hiljem tuli Eesti vahetusõpilane Krista, kes elab Budapestis praegu, meile Viini külla, näitasime põhilisi turistipunkte ja üldiselt kohti, kus meile käia meeldib.
Nüüd 2 nädalat peale seda, ehk see nädalavahetus laupäevast pühapäevani käisime meie Sandraga Budapestis temal külas. VAU - nii ilus linn :). Jalutasime mööda Doonau jõge, vaatasime ka põhilisi vaatamisväärsusi, sõime mõndasi Ungari rahvustoite vms ning nägime natuke Ungari ööelu ka. See oli tore sõit. Rohkem ma kirjutada ei viitsi, ma ei ole üldse kirjutaja tüüpi :D
Muidu! Kui tahtmist on, ma kindlasti soovitan Sandra blogi: http://sandraustria.blogspot.co.at/
Ta kirjutab väga hästi nt. Austerlaste kommetest ning arusaamistest, mis on väga õigesti välja kirjutatud ja läheb minu arvamustega 100% kokku.
Ega ma nüüd pilte enda seiklustest panemata jäta ;)
Üks päev skypesin terve perega! 3 venda kõik läksid koju, üks
elab Londonis ja teised kaks Tallinnas. Mina Austriast ei saanud
koju, ehk saime sellist sorti perepildi! :)
Fuerteventura hotell
Mingi rand, mida vaatamas käisime
Hea kala oli xd
Mina niisama
Viimasel õhtul paari tuttavaks saanud inimesega
Reisil juhtus äpardus ka....
Siin juba Viinis tehtud pildid
See on mingisugune väga kuulus kell kusagil Viinis, mis laulab vms kui täistund on. Väga palju inimesi koguneb vaatama iga kord.
Veel Stephansdomi kirik
Stephansdomi kirik väljast ja meie Eesti lipuga -
tähistasime Eesti Vabariigi aastapäeva :))
Austrias ju kohukesi ei müüda, polnud 6 kuud ühtegi saanud
siis leidsime, aga Vene poe kusagilt turisti piirkonnast ja mis me leidsime!
Nüüd oleme Budapestis, sõime kanasalati ära ja ostsime teepeal
mingisugused kohalikud magusad asjad, nime pole mõtet küsida,
mul ei jää midagi kunagi meelde! Aga väga head olid, kindlasti peab proovima.
See monument läks väga hinge! Kõndisime Doonau ääres ja seal oli
palju selliseid kingi. 2005 aastal tehti see, mälestades juute, kes tapeti,
lastes nad Doonau jõkke. Enne tapmist, pidid nad kingad ära võtma, sest
kingad olid tol ajal väga kallid. Seal seisab ka tahvel, millel on kirjas: To the memory of the victims shot into the Danube by arrow cross militiamen in 1944- 1945
Ja rohkem mul miskit ei olegi praeguseks!
4 kuud veel Austrias! Ma ei uskunud teisi vahetusõpilasi, kui nad rääkisid, et aeg nii ruttu läheb, aga kahjuks on see tõsi :( Mis seal ikka, järele jäänud ajast peab võtma nii palju, kui võimalik