Tervitused Austriast!
Mitmed on minult küsinud, et miks ma ei kirjuta üldse. Ma tõesti üritan rohkem kribama hakata. Tegelikult on asi ka selles, et ma lihtsalt ei tea mida kirjutada.
Praegu on käimas minu kolmas nädal siin Austriamaal. Minu elus siin on olnud nii häid, kui ka halbu päevi. Esimesel koolipäeval saatis (host)ema mind kooli, rääkis kooli õppejõuga ning siis viis üks õpetaja mind oma klassi juurde. Kartsin meeletult, närv oli sees juba terve nädal enne esimest koolipäeva. See polnud üldsegi nii hull, kui arvasin!!! Lauas istusid viis minu uue klassi õpilast. Nad olid kohe väga avatud ja sõbralikud. Tutvustasime end üksteisele ja järjest tiksusid laua äärde ka teised selle klassi õpilased. Kõikidega kätlesime ja kallistasime. Klassis on 3 poissi ja ülejäänud tüdrukud. Esimene päev läks väga toredalt. Teine päev koolis ei olnud üldse nii vahva. Kuigi inimesed olid ikka väga toredad, olid neil omad grupid ja vestlused. Tundsin end päris üksikuna ja kodus olles mõtlesin, kuidas ei taha kooli minna. Nii läks paar päeva mööda, järjest tuttavamaks sain inimestega ja järjest lõbusamaks läks ka koolis. Reedel sain teada, et ma pean klassi vahetama! Ma olin just nii harjunud oma klassikaaslastega. Ma tahtsin kodus lihtsalt nutta, aga klassi vahetus oli vajalik sellepärast, et ma käisin inglise klassis, aga ma tulin Austriasse ju ikkagi saksa keelt õppima, nii pandi mind saksa klassi.
Nädalavahetusel oli jälle nii lõbus, käisime õe, stephanie ning mõne nende tuttavaga enda linnas õhtul istumas. Järgmisel päeval käisime perega shoppamas, õhtul jalutasime õega lihtsalt enda linnas ringi, jutustasime ja käisime söömas. Pühapäeval matkasime mitu kilomeetrit pere ja vanavanematega mäe (nende mõistes künka) otsa, seal läksime metsa ja kusagil keset võsa oli imearmas restoran. Metsa sees, kus linnud laulsid, muusikud mängisid viiulit ning akordionit ja vesi voolas kõrval. Õhtul läksime jalutama õega jälle, nüüd kõndisime mäe otsa, kus elame. Tipus istusime pingi peale ja seda ei saa kirjeldada, kui ilus vaade sealt öösel Viinile on, million!
Esmaspäeval hakkasin kooli minema teadmisega, et täna pean uude klassi minema! See klassiga tutvumine oli jubedam kui eelmisega. Läksin klassi sisse, kui kell helises. Inimesed ei tulnud juurde ja ei küsinud, et kes ma olen või kasvõi, et mis ma neilt tahan. Istusin kahe tüdruku kõrvale, kui paar tundi hiljem sain teada, et nemad ikka väga avatud ei ole, läksin kolmanda tüdruku juurde, kes istus üksi. Ta oli väga sõbralik, seletas asju ja tundis huvi minu vastu. Nii siis sain ka tuttavamaks selle klassi poistega. Muide, selles klassis oli vastupidi 3 tüdrukut ja ülejäänud poisid, kuigi päev hiljem lisandusid veel kaks tüdrukut, nad olid esimesel päeval haiged olnud. Tundsin nendega tutvudes, et see klass on väga õige. Teisel päeval lisandusid kaks tüdrukut, ikkagi oli kõik nii tore. Veetsin nendega aega, kuigi sellepärast, et minu saksa keele oskus puudub, oli mul nendega veidi halb kontakteeruda. Täna oli veidi raskem minu jaoks, olin nii väsinud ja koolis ei suhelnud nendega ning vahetunnis kui üritasin, siis ma ei saanud lihtsalt inglise keeles nende saksa keelsesse vestlusesse sisse suruda end, kui ma ei tea isegi millest jutt käib. Olen üritanud, räägivad korra minuga ja korraga läheb vestlus jälle saksa keelseks, mingi hetk tunnen, et ei jõua enam üritada ja olen vait. Vähemalt on klassis üks poiss, kes väga tahab suhelda! See on algus ka, loodan, et mida rohkem olen, seda paremaks läheb, nagu eelmise klassigagi.
Läbi saan väga hästi kõikide eelmise klassi tüdrukutega. Kooli peal tulevad kogu aeg kallistama, kui näevad ja küsivad, et kuidas mul läheb. Täna peale kooli ütlesid kaks tüdrukut, kuidas terve klass mind igatseb. Miks ma ei võiks ikka veel seal klassis käia?! Üldjuhul on mul koolis väga tore ja tutvusi on juba ka rohkem :).
Eile käisin teist korda ka Austrias olles saalihokis, oi kuidas mulle meeldib seal! Inimesed on nii sõbralikud, ka väiksemad poisid küsivad, et kust ma pärit olen ja kaua olen Austrias jne. Homseks kutsuti juba mind ja mu õde välja :).
Hetkel rohkem kirjutada pole!
Sauu, olge tublid! <3
Minu perekond on nii tore ja soe!!
Lahe Rumeenia tüdruk paremal :P
õega teeme jube-palju selfisi haha
kolmapäev, 10. september 2014
teisipäev, 26. august 2014
Austrias
Hei!
Minu eelmisest postitusest on juba pool suve möödas ning nüüd olen ma lõpuks Austrias!
23.augustil tulid lennujaama mind saatma mu Kallid sõbrad Piret, Betty ja Mirtel :). Ma kartsin, et nutan silmad peast välja, aga ma ainult naersin ja naeratasin seal. Sõitsime Tallinnast Helsingisse ja ootasime seal 4 tundi. Läksime starbucksi otsima ja eksisime täiesti ära lennujaamas, õnneks hiljem leidsime õige koha jälle üles ja saime Viini lennukile minna. Jõudes Viini mõtlesime, et eelmise lennu lõpus inimesed ei plaksutanud ja otsustasime, et kui nüüd ka aplaus ei kõla, siis hakkame meie plaksutama, arvasime, et piinlik ka ei saa olla kui keegi kaasa ei tule, sest oleme ju neljakesi. Mis juhtus, oli see, et hakkasime neljakesi lennuki keskel plaksutama ja inimesed ei tulnud kaasa, ma pidin maa alla vajuma :D:D. Lõpuks jõudsime siis kohale ja olime nii elevil enne perega kohtumist. Kokku saades kallistasime tugevalt õega ja surusin vanematega kätt. Mul on niiii tore pere!!
Sõitsime siis autoga koju ja me elame mäe otsas põhimõtteliselt, vaade Viinile on super. Kodu on väga armas ja lõhnab suurepäraselt. Järgmisel päeval läksime Viini külastama, käisime Hard rock cafe's ja sõime jäätist. Õhtul jalutasime õega oma linnas ja läksime mäe otsa - väga luksuslik vaade!
Eile käisime kahekesi Viinis ringi, shoppasime ja sain uue numbri ka, nii et mu Eesti number ei ole enam kasutuses. Täna kutsus vanaema, kes elab 5 minuti kaugusel, meid enda juurde lõunat sööma. Tema juures sõime, mängisime kaarte, seal olid veel ka vanaisa ja tädi. Nende terve suguvõsa tundub ikka väga sõbralik olevat! Nii jutukad ja rõõmsameelsed - ma sobin siia perre hästi xd. Õhtul käisime perega Viinis kahel festivalil. Peale seda läksime Mission impossible 5 filmimist vaatamas, ühte võtet tehti umbes 10 korda, seda oli nii võimas vaadata.
Rohkem hetkel juhtunud polegi, mul on siin väga tore olnud! Iga päevaga läheb inglise keel paremaks ja saksa keelt õpin ka vähehaaval. Aa, kirjutasime õega siltidele erinevate esemete nimed saksa keeles ja kleepisime vastavatele asjadele - nii on vist lihtsam õppida :). Homme tehakse mu registration ära ja saan pangakaardi! Lisan mõne pildi ka
Seniks kõik,
Tschüss!
Ma küll olen jube, aga selfie uue perega!
Selfie õega :P
Vaade Klosterneuburgist!
Minu eelmisest postitusest on juba pool suve möödas ning nüüd olen ma lõpuks Austrias!
23.augustil tulid lennujaama mind saatma mu Kallid sõbrad Piret, Betty ja Mirtel :). Ma kartsin, et nutan silmad peast välja, aga ma ainult naersin ja naeratasin seal. Sõitsime Tallinnast Helsingisse ja ootasime seal 4 tundi. Läksime starbucksi otsima ja eksisime täiesti ära lennujaamas, õnneks hiljem leidsime õige koha jälle üles ja saime Viini lennukile minna. Jõudes Viini mõtlesime, et eelmise lennu lõpus inimesed ei plaksutanud ja otsustasime, et kui nüüd ka aplaus ei kõla, siis hakkame meie plaksutama, arvasime, et piinlik ka ei saa olla kui keegi kaasa ei tule, sest oleme ju neljakesi. Mis juhtus, oli see, et hakkasime neljakesi lennuki keskel plaksutama ja inimesed ei tulnud kaasa, ma pidin maa alla vajuma :D:D. Lõpuks jõudsime siis kohale ja olime nii elevil enne perega kohtumist. Kokku saades kallistasime tugevalt õega ja surusin vanematega kätt. Mul on niiii tore pere!!
Sõitsime siis autoga koju ja me elame mäe otsas põhimõtteliselt, vaade Viinile on super. Kodu on väga armas ja lõhnab suurepäraselt. Järgmisel päeval läksime Viini külastama, käisime Hard rock cafe's ja sõime jäätist. Õhtul jalutasime õega oma linnas ja läksime mäe otsa - väga luksuslik vaade!
Eile käisime kahekesi Viinis ringi, shoppasime ja sain uue numbri ka, nii et mu Eesti number ei ole enam kasutuses. Täna kutsus vanaema, kes elab 5 minuti kaugusel, meid enda juurde lõunat sööma. Tema juures sõime, mängisime kaarte, seal olid veel ka vanaisa ja tädi. Nende terve suguvõsa tundub ikka väga sõbralik olevat! Nii jutukad ja rõõmsameelsed - ma sobin siia perre hästi xd. Õhtul käisime perega Viinis kahel festivalil. Peale seda läksime Mission impossible 5 filmimist vaatamas, ühte võtet tehti umbes 10 korda, seda oli nii võimas vaadata.
Rohkem hetkel juhtunud polegi, mul on siin väga tore olnud! Iga päevaga läheb inglise keel paremaks ja saksa keelt õpin ka vähehaaval. Aa, kirjutasime õega siltidele erinevate esemete nimed saksa keeles ja kleepisime vastavatele asjadele - nii on vist lihtsam õppida :). Homme tehakse mu registration ära ja saan pangakaardi! Lisan mõne pildi ka
Seniks kõik,
Tschüss!
Ma küll olen jube, aga selfie uue perega!
Selfie õega :P
Vaade Klosterneuburgist!
Vaade aiast :)
esmaspäev, 30. juuni 2014
Esimene postitus
Tere Sõbrad!
Minu nimi on Kristin ja olen üks nendest, kes veedab ühe aasta vahetusõpilasena välismaal. Minu valitud riigiks osutus Austria. Ära lendan Eestist 23. august kell 12:35.
Miks ma tahtsin vahetusõpilaseks minna ja miks valisin Austria?
Vahetusõpilaseks saada on minu soov olnud juba mitu aastat. Käisin seitsmendas klassis, kui rääkisin emale, et tahan nii väga suvel paariks nädalaks keelelaagrisse Inglismaale minna, tol ajal olin liiga noor ja ema ütles, et ma pean veel ootama. Läks paar aastat mööda, mul polnud kadunud soov minna õppima välismaale.
2013 septembris rääkisin siis uuesti vanematega, aga see kord ütlesin, et tahan minna aastaks vahetusõpilaseks. Alguses oli küll ema reaktsioon, et kas ma hulluks olen läinud ja küsis, et kust me raha võtame ning kuidas ma seda endale ette kujutan? Aga ma jätkasin oma sooviga ja ei andnud alla, sest tahe oli nii suur. Üks päev täitsime ära ankeedi, saatsime YFUsse ja saadeti meil, kutsega valimispäevale. Valimispäev toimus 28. septembril Tartu kontoris, see oli lõbus ja ma sain kohe selgeks, et YFUkad on väga lahedad ja ma pean ka saama osa sellest kõigest. Peale seda kutsuti mind stipendiumiintervjuule, mis oli suur üllatus ja super uudis. Ma valisin Austria ja Kanada vahel, aga kuna lepinguvestlusel öeldi, et Kanadasse pole enam kohti, oli mu teine ja kindel valik Austria. Seda just keele, looduse, maastiku ja kultuuri pärast. Austria on mulle alati meeldinud ja arvan, et see on hea valik, kus ühe aasta veeta. Käisin Tallinnas stipendiumiintervjuul ning paar päeva hiljem tuli vastus, et olen stipendiumi saanud! Peale seda hakkasin sponsoreid otsima ja kokkuvõttes läks üpris edukalt.
Sellel nädalavahetusel toimus YFU eelorientatsioon. Meile räägiti seal igasugust infot, reegleid, teiste vahetuskogemusi, erinevatest situatsioonidest ja kuidas lahendada probleeme. Õhtuti toimusid meelelahutusprogrammid, mis olid väga ägedad. Vabatahtlikud tegid oma tööd maksimaalselt ja kõik õpilased said üksteisega palju lähedasemaks. Veendusin veelgi, kui lahedad ja sõbralikud kõik seal on ning kui väärtuslik on YFU organisatsioon.
Elama hakkan Klosterneuburgis, mis asub bussiga sõites Viinist 15 minuti tee kaugusel. Peres on isa, ema ja 16aastane tütar. Neil on oma maja ja õues bassein (mis oli väga rõõmustav). Neil on kass nimega Chita :). Mul hakkab olema oma tuba. Ma olen nendega juba suhelnud ja oma hostõe Alinaga kirjutame üksteisele tihedalt.
Minekuni on veel 53 päeva! Ma ootan sõitu peale eelorientatsiooni väga, enam ei saa mõtteid Austriast eemale. Seni aga naudin edasi elu Eestis ja võtan suvest viimast! :)
Päikest juulikuusse!
Minu nimi on Kristin ja olen üks nendest, kes veedab ühe aasta vahetusõpilasena välismaal. Minu valitud riigiks osutus Austria. Ära lendan Eestist 23. august kell 12:35.
Miks ma tahtsin vahetusõpilaseks minna ja miks valisin Austria?
Vahetusõpilaseks saada on minu soov olnud juba mitu aastat. Käisin seitsmendas klassis, kui rääkisin emale, et tahan nii väga suvel paariks nädalaks keelelaagrisse Inglismaale minna, tol ajal olin liiga noor ja ema ütles, et ma pean veel ootama. Läks paar aastat mööda, mul polnud kadunud soov minna õppima välismaale.
2013 septembris rääkisin siis uuesti vanematega, aga see kord ütlesin, et tahan minna aastaks vahetusõpilaseks. Alguses oli küll ema reaktsioon, et kas ma hulluks olen läinud ja küsis, et kust me raha võtame ning kuidas ma seda endale ette kujutan? Aga ma jätkasin oma sooviga ja ei andnud alla, sest tahe oli nii suur. Üks päev täitsime ära ankeedi, saatsime YFUsse ja saadeti meil, kutsega valimispäevale. Valimispäev toimus 28. septembril Tartu kontoris, see oli lõbus ja ma sain kohe selgeks, et YFUkad on väga lahedad ja ma pean ka saama osa sellest kõigest. Peale seda kutsuti mind stipendiumiintervjuule, mis oli suur üllatus ja super uudis. Ma valisin Austria ja Kanada vahel, aga kuna lepinguvestlusel öeldi, et Kanadasse pole enam kohti, oli mu teine ja kindel valik Austria. Seda just keele, looduse, maastiku ja kultuuri pärast. Austria on mulle alati meeldinud ja arvan, et see on hea valik, kus ühe aasta veeta. Käisin Tallinnas stipendiumiintervjuul ning paar päeva hiljem tuli vastus, et olen stipendiumi saanud! Peale seda hakkasin sponsoreid otsima ja kokkuvõttes läks üpris edukalt.
Sellel nädalavahetusel toimus YFU eelorientatsioon. Meile räägiti seal igasugust infot, reegleid, teiste vahetuskogemusi, erinevatest situatsioonidest ja kuidas lahendada probleeme. Õhtuti toimusid meelelahutusprogrammid, mis olid väga ägedad. Vabatahtlikud tegid oma tööd maksimaalselt ja kõik õpilased said üksteisega palju lähedasemaks. Veendusin veelgi, kui lahedad ja sõbralikud kõik seal on ning kui väärtuslik on YFU organisatsioon.
Elama hakkan Klosterneuburgis, mis asub bussiga sõites Viinist 15 minuti tee kaugusel. Peres on isa, ema ja 16aastane tütar. Neil on oma maja ja õues bassein (mis oli väga rõõmustav). Neil on kass nimega Chita :). Mul hakkab olema oma tuba. Ma olen nendega juba suhelnud ja oma hostõe Alinaga kirjutame üksteisele tihedalt.
Minekuni on veel 53 päeva! Ma ootan sõitu peale eelorientatsiooni väga, enam ei saa mõtteid Austriast eemale. Seni aga naudin edasi elu Eestis ja võtan suvest viimast! :)
Päikest juulikuusse!
Tellimine:
Postitused (Atom)







